Kohalike volikogude valmistel 2017. aastal sai parima tulemuse Pärnu linnas Reformierakond, kes võttis 9 mandaati (7 mandaati linnast ja 2 mandaati osavaldadest). Isamaa, kes kogus ka 9 mandaati, sai linnast ainult 4 ( 5 mandaati tuli osavaldadest). Kõik olid kindlad, et reffikad moodustavad uue linnavalitsuse koos Isamaa ja Valimisliiduga, aga läbirääkimiste laua taga näidati üles ülbust ja teistega mitte arvestamist ning lõpuks jäädi hoopis valitsusest välja. Lisaks oli võidujoovastus pannud unustama ka kogemuse aastast 2005 kui IRL „tõmbas neilt tooli alt“ ja tegi kokkuleppe Keskerakonnaga. Linnapeaks sai tookord kurikuulus Mart Viisitamm. Jällegi astuti „sama reha otsa“. Sellest ajast peale sai Reformierakond „nakkuse“, mis väljendus oskamatuses kasutada ära oma head positsiooni valimiste võitjana. Tundus, et see „tõbi“ on kohalik ja kindlasti võetakse sellest kogemusest õppust ning see „haigus“ ei levi edasi.
Riigikogu valimistel 2019. aastal saavutas Reformierakond ülekaaluka võidu (34 mandaati (4 rohkem kui eelmine kord)) ja ajakirjandus juba pani paika järgmise valitsuse, kus ohjad kuulusid reformikatele. Aga võta näpust, ülbitsemise ja teistele ülevalt alla vaatamise haigus oli levinud edasi juba erakonna juhtorganitesse. Et selliselt healt positsioonilt lähtuvalt üldse kõik kaotada- no selleks on juba „erilisi oskusi“ vaja ! Ilmselt oli asi ka selles, et Keskerakonnal oli tekkinud „antikehad“ Reformierakonna vastu ja koos valitsemine oli välistatud selliselt „nakatunud“ erakonnaga.
Tavaliselt muidugi tekivad erakonnas eneses varsti „antikehad“ selliste haiguste vastu ning algab „organismi“ enesepuhastumine ja ravi. Tundub aga, et „nakkus“ on nii fataalne, et paranemine ei tule niipea.
2019. aastal Pärnu linnas tekkisid koalitsioonis esimesed mõrad ja reffikad otsustasid seda enda kasuks ära kasutada. Ülbelt arvati, et nemad on kõige targemad ning leiavad parima ja kasulikuma lahenduse enda jaoks: võtavad kampa ühe sotsi ( siis on koos juba miinimumhääled (20 kohta 39'st)) ja siis kavaldavad üle „ullikesed“ EKRE saadikud. Idee oli need „tropid“ tõmmata kaasa endale kasulikesse poliitmängudesse, et selle tulemusena nende populaarsus Pärnumaal pöörata allakäigule. Ülbuse „palavikus“ ei saadud reformikad ja ka Isamaa kohalikud juhtfiguurid aru, et hoopis EKRE läbirääkijad mängisid nendega „kassi ja hiirt“, mille tulemusena jäid intrigaanid kõigest ilma. Paleepöörajad ei saanud võimule isegi selleks kaheks kuuks, mis tundus neile enam kui kindel olevat (vajalikud hääled olid ju koos).
Lõpetuseks võib öelda, et kohalikud reformierakondlased võiks võtta õppust ja alustada enese ravimisega, sest muidu muutub see haigus nii hulluks, et võib kogu erakonna hauda viia. Ja mis kõige hullem, „viirus“ võib olla nakkav ka teistele opositsioonikaaslastele.
