pühapäev, 23. veebruar 2020

SEE ON KATK, LÄHEB LÕBUSAKS PANDEEMIAKS - SVEN SILDNIK

 

ARVAMUS, 23.02.2020
Meie ajakirjanike ja terviseametnike ringkondades kerge gripilaadse haigusena tuntud Covid-19, endise solvava nimega koroonaviirus, mille pärast EPL-i andmetel ei ole mõtet isegi käsi pesta, lööb maailmas laineid ja enamgi veel. Paanika on muutumas globaalseks hüsteeriaks.
Venemaa sulges Hiina piiri, Põhja Korea sulges vist üldse kõik piirid ja Ukrainas läks vahepeal vastavalt kohalikele kommetele päris korralik ja vägivaldne koroonamaidan lahti, laamendamist oli omajagu. Tõsisemad uudised tulevad Itaaliast, on uusi nakatunud ja kuskil 10 000 inimest on garantiinis, siiski pole lisaks haiglatele ja koolidele suletud ühtki suurt linna nagu Iraanis ja Lõuna Koreas.
Itaalia paistab silma omalaadse rekordi poolest – pooled koroonahaigetest on raskelt haiged, teiste hulgas ka üks rase naine. Lõuna Korea nakatumisstatistika on aga enam kui veenev:
18. veebruar 31 nakatunut
19. veebruar 48
20. veebruar 111
21. veebruar 209
22. veebruar 433 ja kasvab
Koreas on surnuid hetkeseisuga õnneks küll ainult kaks. Nõrgema matemaatikavaistuga isikutele selgituseks, et siiani on haigete arv Lõuna-Koreas iga päevaga kahekordistunud. Kusjuures korealaste numbrimajandus on ilmselgelt usutavam kui Hiina kommunistide propagandistlik pakasuuhastatistika.
Hiina haigete kokkuarvamise ja laibaloendamise metoodikat peenhäälestatakse praktiliselt iga päev. Huvitav, miks ei tehta neid muutusi kasvõi kolm korda päevas, saaks veel ilusama ja kommunistlikuma tulemuse. Või milleks üldse aritmeetika, soovitud tulemused võiks ju otse Marxi habemest välja lugeda.
Kui Lõuna-Korea haigete arv edaspidigi iga päevaga kahekordistub, siis on seal vähem kui kümne päevaga rohkem tõbiseid kui Eestis inimesi. Suurlinnade tingimustes pole viiruse kiire levik sugugi võimatu, inimesed on tihedalt koos ja see põrguline hakkab väga hästi külge, ka piisknakkusega.
On väidetud, et üks koroonahaige nakatab kuni 6,7 inimest ja et Hiina valitsus on suutnud selle numbri meeteletute pingutuste ja ohvrite hinnaga viia 3 lähedale. Tehakse kõike, mis vaja: elumajade uksed keevitatakse kinni ja kisendavad tüübid lohistatakse ei tea kuhu, populaarne on ka traditsiooniline tinaravi. Et saada epideemia kontrolli alla, on aga vaja jõuda nii kaugele, et iga haige nakataks maksimaalselt ühe inimese, mitte rohkem. Arenguruumi on.
Kohtusin täna üle tüki aja vana soome sõbraga, muu hulgas uurisin, kuidas neil viiruse ja paanikaga on. Soomes polnud keegi sellest Wuhani asjast midagi kuulnud, kuskil Lapimaal olla üks haige. Ei mingit muret. Erinevalt Soomest on ameeriklased siiski närvis ja ametnikud valmistuvad pandeemiaks.
USA-s õpib 360 000 hiina üliõpilast, iga päev tuleb Hiinast lennukitega 20 000 inimest, muretsemiseks on põhjust. Ehkki nakkusekoldest tulnutele ja haigetega kokku puutunutele on kehtestatud mingi veider 14 päevane kui-viitsid-istu-ise-kodus-tüüpi garantiin, ei saa sellestki hämarast meetmest palju kasu olla. Üks asi, et kodudes ikka inimesed liiguvad sisse välja, isegi kui üks ausõna peale paigal püsib ja teine asi, et viiruse peiteaja numbrid on 24 ja 42 päeva vahel.
Aga ameerika valitsuse suhtumine muutub järjest paranoilisemaks, laupäeval ütles ilusa nimega riigiameti National Center for Immunization direktor Nancy Messonnier ajakirjanikele, et kuigi hetkel Ameerikas massilist nakatumist ei ole, on see väga võimalik ja isegi tõenäoline, ning et nende ülesanne on viiruse sisseimbumise aeglustamine, et võita aega ettevalmistusteks, enne kui paljud haigestuvad ja nakkus laialdaselt levima hakkab.
Ma loodan väga, et meil keegi mingeid ettevalmistusi ei tee, sest see muudaks vabariigi kodanike elu ja tervise eest vastutavate isikute elu väga ebamugavaks. Ja kui rahanumbreid vaadata, siis ma olen kindel, et pandeemia rea peal teda nagu ei olegi õieti. Ma ei tunne seda riigiaparaati, aga mingi katkumenetlemise taristu peaks ka sotsmini ja kodanik Kiige haldusalas olema.
Kui nii, siis on küll väga hästi, sest haiged ja terved on küll veidi erinevad aga võrdselt inimesed ja nii tulebki neid ka võrdselt kohelda. Kas ravida võrdselt kõiki, nii terveid kui haiged ja mõistagi ka surnuid – või jätta kõik võrdselt ravimata. Küll nad seal räpparitega konsulteerides meile parima lahenduse leiavad. Selles pole vähimatki kahtlust.
Ja kui me isegi välilaatsaretide vikerkaarevärviliseks võõpamisest kaugemale ei jõua, aitab noorte särasilmsete ametnike entusiasm meil nii elada kui surra. Liberaaldemokraatlikus Eestis ei ole tavaõiguse järgi inimelu kuigi suur väärtus – kunagi sõid Tartus ühe vanamuti koerad lapse ära, lapse elu hinnati kahele tuhandele kroonile kopikatega, uues okupatsioonivääringus siis ehk 140 euri.
Ma üritan nüüd rääkida vastutavate isikutega neile arusaadavas keeles, mitte et sureme maha ja kellelgi on kahju ja kuidagi nii. Ei, ei, majandus kannatab. Maksud ei laeku, surnud ei pleki pangalaene, ei maksa kommunaale ega aktsiisi. Iga surnu on auk riigieelarves, seega auk mõnes lollakas plakatis või salanõuniku kolmeteistkümnendas kuupalgas. Paneb mõtlema, eks ole?
Ameeriklased on mures, peaaegu kõik toodetaks kas täiesti või osaliselt Hiinas ja kui ka 10% friikamasina pulkadest Hiinast kohale ei jõua, siis on Mäkdoonaldsi lett varsti lage. Hiina tehased on kinni, logistika kaoses, seapõletid töötavas 24/7. Hetkel on veel konteinerid teel, ookean on lai, laevad aeglased, aga aprilliks ennustatakse kaost – vidinad ja jubinad saavad otsa.
Muuhulgas antibiootikumid, 93% ameerika antibiootikumidest tuleb Hiinast, kirurgide näomaske napib liitlase haiglates juba täna. Nii et kui te logelete parasviisi Ühendriikides ja teil hakkab halb, siis kolige kohe Kuubasse. Kuuba kommarid ravivad maltsade ja ürtidega, ega sõltu kõige vähemalgi kombel ravimitööstuse eduloost.
Kuid aitab laatsaretijuttudest. Arengud lähevad aina huvitavamaks, meetripikkuse tiitliga Pentagoni ametnik Chad Sbragia teatas, et USA peab valmistuma sõjaks Hiinaga, sest need nurjatud seal lisavad oma relvastusse igasugu hüpersoonilist jälkust, tehisintellekte, roboteid ja laserrelvi. Eks ta ole, meie palgasõdurid saavad siis jälle tööd ja leiba ja oma vanu konte laseri paistel soojendada.
Mina pole öelnud, et see endine koroona nüüd covid-19 on lahinguviirus, ja kui mulle seda räägitakse, mina küll ei usu. Ja et Hiina osa on ikka veel maailma majandusest 20%, seda ma ka eriti ei usu. Ma usun kindlalt, et kõik läheb hästi, et me võidame järjekordse sõja ja saame seekord ka sõjasaagist osa.
Käesolevaga soovin kõigile head vabariigi aastapäeva!
© kivisildnik
Pärnus, vandenõulaste peakorteri lähistel
22.02.2020

Täna Valgerannas! TORM

Seekordne torm on taas nõudnud 6 meetrit maismaast, meri on võtnud kaasa hulganisti 150-200 aastast metsa ja armastajate kujugi!
Siin on koht kohalikul omavalitsusel ja keskkonnaministeeriumil maha istuda ja mõelda kuidas edasi?
Saatsin eelmine nädal keskkonnaministeeriumile ka sellekohase märgukirja, nüüd ootame keskkonnaministeeriumi vastust, metsa haldajaks on Riigimajandamise Keskus (RMK)
Edmond Penu
Linnavolikogu liige
LV Keskkonna töögrupi liige































laupäev, 22. veebruar 2020

Ajendatuna eelmisest postitusest on selge, et võimuliit Pärnus on lõplikult tülli pööranud! Mida me sellest järeldame?




FAKT, KUI ISAMAA SAAB HEA PAKKUMISE SIIS TA REEDAB!

Järeldus, kolmanda silla tulemine võib edasi lükkuda järgmiseks 30 aastaks!?
Ettepanek, jäädvustamaks rahva mällu.
Teen ettepaneku nimetada Papiniidu sild Kalev Kaljuste sillaks, kes on ühtlasi tänase koalitsiooni kaalukeeleks ja pendeldab endiselt äratundmises. "Kõrberebase" Toomas Kivimägi järgi nimetada kesklinna sild, mida on viimasel ajal lõhki läinud koalitsioonis nimetama hakatud ka Suursillaks. Toomas Kivimägi nimi, kes on selles seltskonnas kõige vanem ja ilmselt ka kõige targem, sobib vanale kesklinna sillale imehästi. Ja see uus, juba 30 aastat pärnakatele lubatud sild, selle nimeks saagu Metsoja sild! Uskuge, Andres Metsoja on selle auga välja teeninud, sest kõik see tänane lugu on väga Andrese nägu.
Erinevatel aegadel Pärnu maavanema ametit pidanud poliitikud on pikemat aega pärnakatele uut silda lubanud, palju muudki lubanud ja auga sildade nimetamise enda auks välja teeninud!
Lugupidamisega
Tähelepanelik lugeja

reede, 21. veebruar 2020

PÄRNU VÕIMULIIT LAGUNEB JA JUBA ON ISAMAA LÖÖMAS KÄSI JÄRGMISE SÜDAMESÕBRAGA?

 


Selle olukorra valguses võib arvata, et oma kolmandat silda võime me oodata ka järgmised 30 aastat. Kas võime endistelt maavanematelt, kuid ka linnapea, volikogu esimehe, riigikogu liikme jne ameti pidajatelt enam selles osas peale hea sooja õhu ning lubaduste miskit oodata? Miks peaks uuelt "sooja õhu kokkuleppest" miskit uut ning siirast tulema?
Elu on näidanud, et lubatakse kohe kohe uut silda, kuid tegelikkuses ei juhtu midagi. Tellitakse kalleid projekte vana Kesklinna silla kapitaalseks ümberehitamiseks, uskudes, et Papiniidu sild suudab Kesklinna silla remondi ajaks linnaelanike vajadusi rahuldada. Tartlased on saanud üle Emajõe juba seitse silda.
Ehk leidub meil veel mõni kaalukeel, kes sooviks päriselt ja ausalt selle tee üle vee ära teha?
Linnakodanik



kolmapäev, 12. veebruar 2020

VAHEKOKKUVÕTE KURGJALT

 


Kas Eesti metsa raiutakse liiga palju või vähe - see on hetkel kuum küsimus ja lõhestab ühiskonda. Statistikat leidub seinast seina ja iga seisukoha toetuseks on täna võimalik leida ka midagi sobivat. Kriitikud süüdistavad riiki selles, et see esitab statistikat liialt valikuliselt, salatseb tegelike andmetega ja näitab olukorda kõike ilustades. Metsaärikad jällegi näevad metsas ainult puud ja müügiartiklit, ning sõimavad kriitikuid mürkrohelisteks ja kelleks veel.
Kuid, elurikkuse ja vanade metsade säilimise nimel tuleb täna mõlemal poolel rohkem vaeva näha! Sellest sõltub meie puhas õhk ja puhas vesi, mida me oleme kohustatud pärandama ka oma lastele ja lastelastele ning üsna perspektiivitu on odavalt müüa väärtuslikku toorainet Taani ahjudesse või hiinlastele vetsupaberiks.
LAGERAIDED ON AEG KEELUSTADA
Rootsis on lageraided viinud olukorrani, kus veel kümme aastat tagasi tavaliseks peetud linnuliigid on tänaseks väljasuremisohus.
Googeldades seda lapitekki, mis on meie metsadest täna järele jäänud oleks aeg lageraided ehk uuendusraided täielikult keelustada, selle asemel võiks kasutusele võtta rohkem veer- või aegjärkset raiet, kus iga 8x8 meetrise ruudu sisse jäetakse üks suur puu kasvama. Aegjärkse raie korral jääks alles hõre mets, ning raiaemahtudes oleks kadu vaid ca. 10% ning 90% metsast saaks kätte ja välja vedada. Veer- ja aegjärkse raide juures oleks tähtsusetu ka noorte puude kasvu aeglustumine esimestel aastatel, kuid see säilitaks metsaaluse liigirikkuse. Sellise raietüübiga säiliks aluspinnas ja osa alusmetsast.
KAALUDA TULEKS VEER VÕI AEGJÄRGSE RAIE KASUTUSELEVÕTTU
Meie kliimas soojade talvede ja pehme pinnasega tuleks loobuda harvesteride kasutamisest ja jätta rohkem võimalusi saemeestele. Harvesteride liisingute maksmine ei saa olla inimõigus ja need rasked masinad ei sobi meie metsadesse. Mootorsaega võiks aga raiet teha ka külmumata pehmel pinnasel.
Me peaksime laskma puud metsas küpseks ja täiskasvanuks kasvada, vähemalt 80-100 aastaseks. See teeks raiemahuks 1% kogupindalast aastas. Täna metsa minnes põlismetsa enam eriti ei kohta, just seetõttu tuleks Kurgja ca 400 hektarine looduskaitseala taastada!
KURGJA METSADE LIIGIRIKKUS ON MULJETAVALDAV JA NEID ON VAJA KAITSTA
Kurgjal on veel alles vana loodusmetsa tunnustega metsasid, mis on üliolulised elurikkuse saarekesed, et vana metsaliigid säiliks. Teadlased on väitnud, et metsaliikide väljasuremise peatamiseks oleks vaja kaitsta minimaalselt 20% algsest elupaigast, sest kui maastikus on veel vana metsa olemas, jõuavad sobivad liigid neist viimase sajandi jooksul lisandunud uutesse metsadesse levida. Seda siiski juhul, kui neid uusi metsaalasid majandataks elurikkust soosivalt.
Eestis on majandusmetsades ja kaitsemetsades kokku üle 100-aastaseid metsi alles vaid 6,69% Andmed pärinevad Keskkonnaagentuuri 2018 aasta ülevaatest.
Täna ootavad Kurgjal potentsiaalsed vääriselupaigad raiet, kuna kohus ei pidanud vajalikuks raieid peatada. Vaid neli kolmeteistkümnest metsateatisest jääb seekord raiumata!
Äramärkimist väärib ka , et neljasaja hektarilise Kurgja-Linnutaja MKA loomine venis tervelt 12 aastat ja lõppes väikese, 84 ha MKA moodustamisega. Vanad väärikad elurikkad metsad, mis olid mõeldud kaitse alla võtta, lähevad nüüd hoopis raiesse küpse majandusmetsana. Selline ei näe välja säästev metsamajandamine.
Hinnangu Kurgja lähiümbruse RMK metsaeraldistele, mis vastavad potentsiaalse vääriselupaiga kriteeriumitele on andnud ka metsakorraldaja Aivar Hallang.
Põhiliselt on RMK metsaeraldused karusambla-mustika kasvukohatüübiga kasvav 95-aastane kuuseenamusega puistu, kus on leitud erinevaid vääriselupaiga tunnusliike: roomav soomik, harilik säbrik, valkjas tähnsamblik, kühmsamblik, eenduv kuusetaelik ja harilik kariksammal, kännukatik, sulgjas õhik, laiahõlmaline rikardia, volt-tardnahkis.
PALUSIN ARVAMUST METSAKORRALDAJA AIVAR HALLANGU KÄEST
Kes kirjutab järgmist:
Teostasin Põhja-Pärnumaa valla Kurgja küla RMK kümnel eraldusel vääriselupaiga tuvastamise ekspertiisi 30. ja 31. jaanuaril 2020. aastal, et üle vaadata SA Eestimaa Looduse Fondi poolt esitatud tabelis toodud alad, kus nende arvates võib leiduda potentsiaalne vääriselupaik.
Kurgja lähiümbruse metsad on olnud majandusmetsad pikka aega, kuid tegemist on põliste metsamaadega. Seda näitab ilmekalt ka uuritud eralduste vääriselupaiga tunnusliikide (põlismetsa liikide) esinemine. Viimaste aastakümnete vähene raie on metsale hästi mõjunud. Looduslikus seisundis vanadest metsadest on registreeritud mitmeid uusi vääriselupaikasid ja mitte juhuslikult ei ole neid metsi omale koduks valinud kanakull, värbkakk, metsis ja musträhn.
Vaatamata sellele, et metsi on majandatud on nad taastumisvõimelised.
Olin väga üllatunud, kui kuulsin, et Kurgja kandis on hakanud RMK jälle intensiivselt majandama. See piirkond pidi minema ju kaitse alla. Tuleb välja, et ei lähe. Olin ise see, kes 2010 aasta kevadel tegi laiendatud Kurgja-Linnutaja maastikukaitseala kaitse-eeskirja ekspertiisi. Käisin alad läbi ja olin igati nõus moodustatava kaitsealaga. Oli, mida hoida ja säilitada. Nüüd on seda protsessi venitatud 10 aastat ja otsustatud, et see jääb siiski majandusmetsaks.
Miks ja kes nii otsustas?
Vaadates tehtud lageraielanke, hakkas silma see, et ära on koristatud kõik lamapuud ja lankidele on jäetud liiga vähe seemne- ja säilikpuid, mis tagaksid vähimagi liigirikkuse. Kui arvestada sellega, et antud alal on küpseid metsi 147 hektarit, siis lähima 10-15 aastaga raiutakse need alad kõik lagedaks. Sellega kaasneb liigirikkuse vähenemine, killustumine ning kadu.
On antud luba lageraie korras majandada eraldusi, kus kasvab sulgjas õhik ja lodukannike. Kui sulgjas õhik, mis kasvab haava tüvel, jätta säilikpuuna kasvama, siis võib liik püsima jääda. Kuid ainult seniks, kui puu elab ja püsti püsib. Lodukannikesele meeldib kasvada liigvee lohkude äärtes poolvarjus või avatult. Kui eraldus lagedaks raiuda, siis on suur tõenäosus, et liik hukkub või jääb populatsioonist kasvama ainult väikene osa. Taimed hukkuvad tallamise ja järgmistel aastatel vohama hakkavate kõrreliste tõttu, mis neid lämmatavad.
Kui mina Kurgjale sõidan, tekib alati selline mõnus tunne, nagu sõidaks Põrgupõhja Jürka poole. Nii mõnusa tunde tekitab see kitsas tee läbi vanade okaspuumetsade. Ei nõustu RMK ja teiste metsandusteadlastega, kes kutsuvad rahvast üles armastama noori metsi. Miks peaks Kurgjale viiva tee ääres kasvama ainult noored metsad? Meil on Eestis mitmeid majandusharusid, millest üks ja väga oluline on turism. Kas välismaa turist, kes on tulnud Eestit avastama, kui väga metsiku loodusega riiki, tahaks näha tee ääres noorendikke või looduslikus seisundis vana metsa? Arvan, et ikka vana metsa.
Mis edasi? Kui kellelgi on võimu ja pealehakkamist, siis tuleks raied Kurgja ümbruses peatada. Tuleks uuesti avada kaitseala moodustamise protsess. Kevadel ja suvel tuleks liigispetsialistidel ala veelkord tähelepanelikult üle käia ja lõplikult kehtestada looduskaitseala, sest see ala on seda väärt.
Olukorda Kurgjal hindasid:
metsakorraldaja Aivar Hallang,
Riigikogu liige Alar Laneman ja
Pärnu LV keskkonna töögrupi liige Edmond Penu.

neljapäev, 6. veebruar 2020

Tegin täna volikogus linnapeale ja linnavalitsuse liikmetele töötasu tõstmise arutelu ajal ettepaneku nende töötasu siduda sujuvalt Pärnus sildade arvuga.



Kui näiteks Tartu linnapea (Ref) saab täna palka 3500 eurot, kelle töötasu tõsteti hiljuti tervelt 1200 euro võrra, ning Tartus on kokku seitse silda ja neist neli ehitatud Eesti taasiseseisvumise perioodi jooksul, siis kiire rehkenduse tulemusena peaks Pärnu linnapea ja abilinnapead saama palka mitte rohkem kui 1250 eurot kuus.
Alles siis, kui hakkab näha olema ka reaalseid töötulemusi Pärnu kui kõrgelt hinnatud kuurortlinna tarvis ning Pärnusse valmib pikalt lubatud ja kauaoodatud uus kolmas sild, on ka põhjust mõelda linnapea ja abide palgatõusule 500 euro võrra, 🙂 kes teab võibolla preemia maksmiselegi.
Seega tänastel linnavalitsuse liikmetel, vanadel volikogu veteranidel ja vapimärgi kavaleridel oleks nüüd küll põhjust tõsiselt peeglisse piiluda, veidi ajas tagasi vaadata, tuhka pähe raputada ja asuda kiirelt uue silla projekteerimist ja ehitamist kavandama.
Volikogu ei nõustunud täna linnapea palka tõstma!
Edmond Penu
EKRE fraktsioon