Eesti Vabariigi põhiseaduse järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hoiduma sellele kahju tekitamast.
Valgeranna rannariba ja vana rannamännik vajaks rohkem kaitset!
Talvetormid on Doberani Rannakohviku juures ja sealt linna suunas näinud kurja vaeva kaldajoone ja tammiku lõhkumisel. RMK-l ei tundu aga kalda kindlustamisega kiire olevat ja see kannab oma nime Valgeranna Seikluspark ilusasti välja.
Pärnu linn eraldas seekord 50 000 eurot kalda kindlustamiseks Audru osavallale kuuluvale osale, kus asub ka ausammas armastusele ja vaatetorn. Kividega palistatud rannaäär näitas seal tugevalt lagunemise märke ja tuleb tormide vastu rohkem kindlustada. Riik, täpsemalt Riigi Metsamajandamis Keskus on seal aga jätnud kõik looduse hoolde, jättes märkamata olulise, ohtlikult merre variseva maastiku, kui see pole lohakus siis mis on lohakus? Jutt, et loodusjõudude vastu ei saa, lihtsalt ei päde. Merre vajunud puud ja kännud, välja turritavad kõrgepingekaablid, lagunev kaunis maastik ja liivaluited, liivaluidetel kasvav ja merre vajuv tammik, see on Valgeranna tänapäev.
Kolmapäeval toimunud LV piirkondliku komisjoni koosolekul oli see teema ka põgusalt käsitlusel ja kohalik omavalitsus on selle olukorraga seoses otsustanud riigi poole pöörduda. Taotlus muuta Valgeranna metsaala/hoiuala rohealaks, pargiks kus säiliks eilne olukord, maastik koos ca.150 aastase metsaga ning viia see üldplaneeringuga kooskõlla ei ole sündinud üleöö. Kuidas seda ala tulevikus arendada ja Pärnumaa elanikele ja turistidele atraktiivseks muuta, pole vaja jalgratast leiutama hakata. Eeskujuks võib siin tuua mitmed läänemere kuurordid, Palanga, Sopot, Jurmala.
Valgeranna metsa ja hoiuala tänasest olukorrast ja ettepanekutest käisid rääkimas ornitoloog Mati Kose, keskonnaministeeriumi nõunik, Pärnu LV keskkonna töögrupi liige Robert Kiviselg ja looduskasutuse spetsialist Maris Pärn Keskkonnaametist.
Seda, et Valgeranna maastikku ja seal peal elavat põlist metsa, milles leidub ka paarisaja aasta vanuseid rannamände tuleks kaitsta, adusid kõik kohalviibinud. Valgeranna hoiuala ja männik kui omataoline, on oluline, kui linnalähedane roheala, mis meelitab turiste, mis on kohaks looduslikule mitmekesisusele, kohaks linnakodanikule kus sportida, puhata, jalutada ja ilusat ilma nautida, kuulata linnulaulu, päevitada, kus roheala saab kasutada õppe-eesmärgil koolide ja lasteaiakasvandike tarvis. Kuhu rajada loodusradasid ja paigaldada stende looduse mitmekesisust tutvustavate tekstide ja piltidega.
RMK, kelle haldusalas rannamännik ja hoiuala on, kutsub ka ise üles kaunile puhkealale puhkama,
kuid ei võta midagi ette rohe ja hoiuala kaitseks, mingil põhjusel on neil märkamata jäänud aastaid hoiualal toimunud rikkumised. Keskkonnainspektsioon ei ole leidnud süüdlast, kes omavoliliselt on hoiualale rajanud küll kraave ja teid, pinnast täitnud ja muruväljakuid rajanud ja lõppeks hoiualal küttepuidki teinud. Hiljuti "uuendas" RMK tormimurdu ettekäändeks tuues elamurajooni ääres tükikese ilusat ja vana männikut ja seda pehme pinnase ja metsaelustiku segipööramise hinnaga.
Katastri kaardi järgi on poolteist sajandit ja rohkemgi vana rannamännik täies ulatuses maatulundusmaa. On vaid aja küsimus, millal plaanib RMK Valgeranna tee äärde jäävas metsas taas uuendusraiet (loe lageraiet) tegema hakata.
Selline kaunis mereäärne, vana ja põline roheala on ainus omasugune terves regioonis ja vajab kõigi meie hoolitsust ja kaitset, et meie lapsed ja lapselapsed vaataksid tulevikus seljataha tänutundega. Valgeranna metsa puhul on tegemist linnalähedase vääriselupaigaga, siin asuvad viimased pelgupaigad ohustatud metsaelustikule, see on puhkekohaks meile kõigile. See ei pea olema puupõld ja kompenseerima metsaärikate ambitsioonikat "puiduväärindamise" projekti.
Edmond Penu
Pärnu linnavolikogu liige, EKRE fraktsioon
Pärnu LV Keskkonna töögrupi liige
