EKRE IDEED SAAVAD PÄRNUS TEOKS KA OPOSITSIOONIS OLLES

 

EKRE linnavolikogu fraktsioon on teinud volikogus peamisena algatusettepanekuid Pärnu kodulinna elukeskkonna parandamiseks ja heaolu suurendamiseks.

Pahatihti on algatused olnud „head ettepanekud, kuid valelt erakonnalt“ ehk rahvuslike eestlaste nimi on peletanud paljud pikaajalise kogemusega linnavalitsuse liikmeid algatusi mitte toetama. Samas on hea näha, et paljud ideed on hiljem teise nime all kasutusele võetud.

2019. a. rahulolu küsitlustest selgus, et kõige enam häirib pärnakaid töökohtade puudus, vähesed õppimisvõimalused, elanike vähene kaasamine linnavõimu tegemistesse ja nõrgad kogukonnasisesed suhted.

Heameel oli tõdeda, et paljud algatused kattusid probleemidega, mida ka linnaelanikud olid lahendada tahtnud.

Esmalt tuleb alustada noortest peredest ja nende tingimuste parandamisest, mis oli ka põhiline alus EKRE algatustes. Lapsed ja nendega tegelevad asutused – lasteaiad, koolid – tekitavad kogukonnatunnet ning annavad kindlustunde ka investoritele loodavate töökohtade tarvis.

Näha on, et tagasihoidlikul määral on linnavalitsus asunud rajama lastemänguväljakuid ja on noorte probleemidele rohkem tähelepanu hakanud pöörama. Tänane linnavõim on sunnitud pöörama tähelepanu lasterikastele peredele, kuigi veel püütakse volikogu saalis propageerida LGTB-rahastust ja homoabielusid. Vaen muutuste toojate suhteks on kohati nii suur, et kahetsusväärsena ähvardatakse EKRE saadikuid karistusseadustikuga.

Pärnu noorte ja EKRE soov, et Pärnusse rajataks korralik ülikool, mis võimaldaks kodulinnas edasi õppida ja elama jääda on linnavõim vaid osaliselt arvestanud.

Kõrgemat õppeasutust ei kompenseeri peamiselt vähese sissetulekuga palgatöötajaid koolitav kolledž.

Linnavalitsus on niipalju teinud, et koos Tartu ülikooliga lepiti kokku tegevuskava uute erialade ja õppejõudude toomiseks kolledžisse. See võimaldab natukenegi leevendada Pärnu peamist probleemi, et 20-34.aaastased parimas elujõus noored ei lahkuks kodulinnast. Kahjuks on see seni aastakümneid toimunud!

Kohalikud ettevõtlikud noored on meie kodulinna tuleviku ja edu garantii, et linn oleks kindel ja varjupaigaks nõrgematele.

Hulk meie ettepanekuid tõsta linna haridustöötajate palku ja piiritleda õpetajate normkoormus, lükati kõrvale.

Hiljem on linnavõim võtnud muusikakooli õpetajate palgad eelarves suurema tähelepanu alla ja taastatakse direktorite õpetamisvõimalus koolides.

Ettepanek alustada Pärnu jõe süvendamist ning Sorgu saarele külastuskeskuse ja paadisadama rajamist, lükati tagasi.

Hiljem puhastati Tindi saarte juures jõgi vanast laevavrakist ja Sorgu saare külastuskeskus pandi eelarve kavasse.

EKRE ettepanek alustada Vana-Pärnu surnuaia jõepoolset kaldakindlustustööd lükati kõrvale kuid tänaseks on pandud tegevuskavasse.

Lisaks meie tegevus volikogus takistas linnavõimul eakatelt Metsa tn 10 maja suure saali äravõtmist.

Positiivse erandina tuleb märkida linnavõimu toetus EKRE eelnõule küüditatute leinapargi väljaehitamiseks ja sinna väärika mälestusmärgi rajamiseks.

Lisada võib ka näite EKRE algatuste elluviimistest linnatänavate pesemiseks, mis kartellipoliitikute poolt kui „ilmvõimatu“ kõrvale lükati.

Täna on linnavõim planeerinud puhtust ja tervist hoidva tänavapesemis-hoolduse Pärnu uude rahastusperioodi.

Kogukondade kaasamise osas on hea tõdeda, et peale EKRE algatust, mis kui ebaoluline kõrvale tõrjuti, on taastatud linna asumiseltside ümarlaud.

Ühiskonna kaasamine on alati hea ja jätkusuutlik kava eesseisvate probleemide lahendamisel.

Linnavõimu põhimõtteline soov välistada EKRE algatatud eelnõud ja parandusettepanekud, ei ole määratud täituma. Paljuski võetakse algatused ümbernimetatuna kasutusele.

Lugupidav oleks siiski ka opositsiooni kaasamine koostöösse linnaelanike heaolu ja parema tuleviku nimel ning arvestada võõraste sulgedega ehtimisel originaaliga.

Siimo Lopsik

Pärnu Linnavolikogu EKRE fraktsiooni aseesimees

PÄRNUMAA TEATAJA

PÄRNUMAA TEATAJA

 Uus Pärnumaa Teataja on ka väljas... ja paljudel juba ka postkastis.

PÄRNUS, LIU SADAMAS SÜÜDATI VILEPUHUJA UHIUUS KALAPAAT

 

Kas Eesti on tagasi üheksakümnendates, kus röövlijõugud pakkusid lahkelt katust ja sõnakuulmatuid karistati nende vara hävitamisega? Kellel ei vedanud, leiti hiljem lausa kruusakarjäärist, kui üldse kunagi leiti.

Pärnu linnas Lius paistavad kurjakuulutavad ajad tagasi olevat. Kohalikus sadamas süüdati 13 novembril kella kaheksa ajal õhtul, sadamas seisnud kohaliku kaluri (nimi toimetusele teada) uhiuus kalapaat. Süüdatud paadis olid ka värskelt PRIA toetusega hangitud mõrrad ja kalavõrgud. Kahju suurust on tänaseks hinnatud 50 000 eurole.

PÄÄSTEAMETI EKSPERTIDE SÕNUL ON TEGEMIST SÜÜTAMISEGA.

Liu sadamat haldab MTÜ Liu Sadama Arendus ja PRIA toetusega ehitatud sadamahoones tegutseb OÜ Liu Fish, kes tegeleb kala fileerimisega. Kummalisel kombel on paadi süütamise ööl välja lülitatud nii valvekaamerad kui ka valgustus, mis esmaspäeval 15 novembril taas töötavad. Kaamerad ja valgustus on Osaühingu Liu Fish käsutada.

Seda sama Liu sadamas seisnud uhiuut paati püüti juba ka kuu varem uputada. Septembris oli paadi põhja paadi uputamise eesmärgil raiutud umbes 20 cm auk, mis jõuti uppumisest veel viimasel hetkel päästa. Valvesüsteemid ja valgustus olid loomulikult jälle välja lülitatud.

Tegemist on kaluriga, kes on pikka aega võidelnud Liu kohalike kalurite õiguse eest merel püütud kala sadamas kohapeal külmutada ja hoiustada. Selleks vajalikud ruumid ja seadmed hangiti PRIA toetusmeetme kaudu, toetuse suurus ulatus pea miljoni euroni.

Algul oli kaluritel kõik hästi, kuid üsna varsti hakati kalureid ettevõtmisest eemale tõrjuma. Lukud hoones vahetati ja sisse kolis osaühing Liu Fish, kes seadust eirates ahvenat fileerimima asus. Kalurid jäeti pika ninaga ja nende tarvis sadamasse rajatud külmhoonest ja muretsetud räimeliinist pidid kalurid suu puhtaks pühkima.

Nüüd teavitas kalur tekkinud olukorrast ka PRIAt, et Liu Sadamas ei tegutseta vastavalt toetusmeetmele ja kala külmutada ei saa, ning PRIA asuski toetust täies mahus tagasi nõudma.

Paadi süttimise hetkeks 13 novembril oli kalafileerimisettevõte Liu Fish oma tootmise Liust ära kolinud Pärnu sadamasse.

Oü Liu Fishi, kolme MTÜ ja abimeeri tegemistega lähemalt saab tutvuda uuriva ajakirjaniku Hannes Sarve kajastatud saates Radar, "Pärnu abilinnapea osavad PRIA - skeemid". Pärnu abilinnapea on varasemalt kogu loo kokku võtnud nii, mis ei ole keelatud, see on lubatud.

(PT)

METSOJA KOLISTAB TAASKORD ÄMBREID

2014 aasta suvel püüdis tähelepanu kampaania, kus tuntud inimesed end jäise veega üle kallasid, sarnase jäise tunde tekitas eilehommikune uudis vana silla sulgemisest vist enamikule pärnakatest.

Tähelepanuväärne on, et IRL juhatus lubas juba 2009 aastal uut kolmandat silda! Täna on sellest lubadusest möödas 10 aastat ja nüüd ollaksegi lõhkise küna ees.

Kas linnas ikka käiakse maksumaksja rahaga ringi heaperemehelikult?

Näiteks planeeritud Tallinna mnt - Janseni tn. ristmiku renoveerimise hind tõusis 400 000 tuhande pealt 2 miljonile, kas keegi niisuguse sigaduse eest ka vastutuse võtab?

Selliseid pealtnäha raha tuuldelaskmise kohti Pärnus on teisigi, nagu ühe linnaeelarvest linnakodanike raha ammutava legendaarse põhikooli lõpmatu rahakott, millest jätkub väljamakseteks ebaseaduslikult vallandatud õpetajale hüvitisteks, kohtus kaotamise valudeks ja omadele preemiatekski.

Meenub kuidas volikogu esimees tormas peale koalitsioonileppe sõlmimist iseendale kolmekordset palgatõusu eelnõutama. Selle kümne aasta jooksul vist ei olegi IRLi shinovnikute poolt rohkem kuulnud, kui vaid tühje lubadusi ja tühja tünni kõminat.

Silla juurde tagasi tulles, olevat justkui mingid eksperdid väitnud, et nad ei julge sillale koormustaluvuse testi teha, kuna sild olla liigselt avariiohtlikus seisukorras?

Samas kui jälgida hommikuseid ja õhtuseid tipptunde ning sillal ummikus seisvaid sõiduautosid, tosinat inimestest tulvil ja pilgeni täis bussi, siis pole sild tänaseni kokku vajumise märke veel näidanud.

Kas sellega võib koormustaluvuse testi sillale läbinuks lugeda?

Kes küll võiksid olla need eksperdid, kes väidavad silla kohe kokku kukkuvat? Loodetavasti ei ole need sarnased eksperdid, nagu Pärnusse toodud võrdõigusvolinik Liisa Pakosta, kes soostus Andres Metsoja eestkostel linnavolinike homosuhete vallas harima tulla ja kartmatuid "soolestikuspetsialiste" koguni karistusseadustikuga ähvardas.

Mitme linnavoliniku arvamusel, tegeletakse linnas valdavalt pseudotegevuste ja raha tuulde loopimisega. Volikogu on muudetud kummitempliks, kus volinike käest on olulistes asjades otsustamise õigus ära võetud. Üldplaneeringust kinni ei peeta, rahvas lahkub linnast ja mahajäämus teistest läänemere kuurortidest koputab aastaid uksele.

Linn vajab ökonoomset arengut ja teaduspõhist lähenemist, kiirkorras peab valmima kolmas sild, selleks kasvõi finantsvahendeid laenates, oluliste asjade üle otsustamine tuleb tagasi tuua rahvaesindajate kätte.

Seega tühja tünni kõmin ja tühjad lubadused ongi pärnakatele veel jäänud.

SPERMAPUTŠ PÕHISEADUSLIKUS PÄEVALEHES EHK VAIKIVATE AJAKIRJANIKE AJASTU

 

ARVAMUS, 22.11.2019

Ma loodan salamisi ikka veel, et Postimehes töötab lisaks hüsteerilistele veidrikele kasvõi nelikümmend normaalset inimest, kirjutab ( : ) kivisildnik.

“Inime on loom ja jääb alati loomaks. Olgu tiiger või puudel, ikkagi lojus.” Alustan vabalt tõlgitud tsitaadiga Euroopa Liidu juhtriigi Saksamaa muistse peaideoloogi Joseph Goebbelsi mahukast propagandapärandist ja loodan sellega kõnetada Postimehe toimetuse anaalfilosoofilisi ajakirjanikke.

Põhjendan ja selgitan, Postimehe vasakagitaatorid on kord juba sellised loomad, et neile ei lähe korda vaesus, ülekohus ega üldine loomastumine, kui aga keegi kuskil poetab Goebbelsi tsitaadi, siis nad organiseeruvad, kirjutavad pöördumise ja ähvardavad lahkuda – ühesõnaga korraldavad kärarikka spermaputši.

Ma väga loodan, et selle tsitaadi järel Postimehe progressiivid lahkuvad eesti keele- ja kultuuriruumist, mida nad on juba piisavalt rüvetanud. Postimehe toimetuses toimuv meenutab mulle episoodi “No wanking in the office” klassikalisest briti sketšisõust Big Train. Võtke see kolm minutit ja vaadake, olukord saab selgeks ka ilma pikki ja igavaid pöördumisi lugemata.

Ühesõnaga keskastme juht tuleb kontorisse, mille põrand on täis tarvitatud pabertaskurätte ja ütleb, et käsikiimlus kontoris tuleb lõpetada, see haiseb. Algab meeletu ulumine ja hammaste kiristamine, ühesõnaga kontoritöö Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimus, nii et võtab ilutaimed rütmiliselt õõtsuma.

Mina isiklikult arvan, et kuna Postimehe ajakirjanikud ei suuda kõigile pingutustele vaatamata Euroopa absurdiklassikale midagi lisada ega ka taset hoida, siis nad võiksid küll uusi väljakutseid otsida. Big Train ja BBC on absurdistandardid kehtestanud, te panete ju tuima näoga lati alt läbi. Pean silmas eelkõige neid 19 spermaputši tindigeriljat, kes väidavad, et teatud teemade käsitlemine ja osade maailmavaadete esindamine on Postimehes takistatud, pidades silmas kejmoslemite vastutustundetut mahitamist.

Igav, seltsimehed vikeragitaatorid. Ma lasin silmad üle Postimehe toimetuse niivõrd kuivõrd loomingulise personali, seal on palju rohkem kui 19 ajakirjanduslikku töötajat. Koos toimetajate, fotograafide ja muu sarnasega tuleb 130 ära, suurem osa neist kirjutavad, mugandavad, tõlgivad – võib mööndustega ajakirjanikeks pidada. Kõik nad teevad lehte, mitte ei müü reklaami ega valva ööd või mütsi.

Minu jaoks ongi kogu selle spermaputši juures ainult üks huvitav asjaolu. Suur hulk ajakirjanikke, rohkem kui sada lehetegijat, kes ei näi kuuluvat anaalaktivistide siseringi, aga samas ei väljenda oma seisukohta mitte mingil kombel – vaikivad nagu kuldid rukkis. Mis oleks ajakirjanikul lihtsam, kui oma mõtteid kirjasõnas väljendada?

Sajal inimesel ei näi midagi öelda olevat, kas vaikimine on nõusolek? Absoluutselt, kui mina töötaksin kontoris, kus grupp pihkureid põranda libestamist õigustava manifesti kirjutavad ja peatoimetaja tänavale kihutavad, oleks mul selle kohta mõned sobimatud sõnad, tegelikult valing eriti sobimatuid sõnu. Kas just kõik sada tindiseksuaali peaksid oma nördimust väljendama, aga mul on õigustatud ootus ja ma loodan salamisi ikka veel, et Postimehes töötab lisaks hüsteerilistele veidrikele kasvõi nelikümmend normaalset inimest. Siiani pole keegi suutnud minu uskumusi mingil kombel kinnitada.

Miks te tahate, et Joseph Goebbelsil oleks õigus ja käitute nagu lambad, nagu hale oinakari? Kas siis tõesti on hirm nii suur või oletegi kõik veendunud lgbt+ kohitsemisteavitusteenuse põhimõttelised pooldajad? Selle laste munalõikajate ideoloogia pooldamist ei peaks ometi häbenema, eks ole. Kui pooldad, kirjuta 19 kirjale alla, kui oled vastu, kirjuta oma kiri, ütle, mida sa sellest haigest jurast arvad.

Joseph Goebbels, see merkelieelse ajastu teavitusteenustemadu, on kusagil öelnud et “propaganda ei pea olema arukas, ta peab olema edukas”. Paraku näen ma seda, et meie väikeses paljukannatanud ühiskonnas on kõige absurdsemad ideoloogiad osutunud ülimalt edukaks, paar veidrikku kordavad ilgeid globalistide mantraid ja mitte keegi ei julge neid pikalt saata. See on sajandi edulugu.

Kunagi oli meil vaikiv ajastu, nüüd on meil vaikivate ajakirjanike ajastu. Ajakirjanikud ei ütle enam midagi, nad kas uluvad agitaatoritega kuu poole või vaikivad, tõlgivad, panevad ümber ja tuima. Mõistagi on vaikivate ajakirjanike tegevusel tulemus, lühemas perspektiivis kindel sissetulek, suuremat pilti vaadates aga meeletud kahjumid, avaliku huvi puudumine ja minusuguste karvaste totaalne võidukäik. Tänan võimaluse eest.

Ma ei usu, et vaikivatest ajakirjanikest võik veel kunagi head nahka tulla – kui moraal on murtud, siis on ta murtud igaveseks. Moraal on nagu selgroog, seda murtakse ainult üks kord. Edasi elatakse selgrootu ja moraalitu limukana. Kas kiskjaliku verekaani tüüpi limukana või oimetu dekoratiivse lillaka sülelimukana – aga ikkagi limukana.

Ma olen märganud, et mida vähem selgroogu on lojusel, seda tugevam on tema usk, kusjuures usk millessegi täiesti nõmedasse. Olgu selleks laste keemiline kastreerimine, ilmselge kliimaabsurd, multikultuursed sajoobid või sügaval miinuses määnduva pensionisamba imettegev mõju. Ma nimetan neid juhme telepühilasteks, liikuv pilt on nad täielikult hüpnotiseerinud.

Ja lõpetuseks veel üks kirjakoht Joseph Goebbelsilt: “Usk liigutab mägesid, kuid ainult mõistus asetab nad õigele kohale.”

Just midagi sellist olen ma ise ka sageli mõelnud, et võiks olla mingi religioosne hügieen, niiöelda spirituaalne sanitaarmiinimum, et inimesed ei langeks põlvili prügikasti või süljetopsi ees. See ei ole ju väga palju nõutud?

(:) kivisildnik

Pärnus, vandenõulaste peakorteri lähistel

VOLIKOGU KODANIKUÜHENDUSTE ÜMARLAUD

Teisipäeval 12 novembril toimus linnavalitsuse ruumides Volikogu kodanikuühenduste ümarlaud, mille päevateemadeks olid linna Üldplaneering ja Pärnu Linna kalmistud.

Ümarlauda väisasid ka ametnikud linna planeerimisosakonnast. Osakonna juhataja Kaido Koppel ja Linnaarhidekt Henri Eessalu viisid kogukonnaesindajatele läbi kiirkursuse linna ja maakonna üldplaneeringust.

Nimelt 2018 aasta juunis alustati uue üldplaneeringu koostamist, mis peaks kehtestatama aastal 2021, kuid linnaametnikud kahtlesid, kas sellega ikka nii kiiresti jõuab ja avaldasid muret, et see tähtaeg võib ka asjaoludest sõltuvalt edasi lükkuda.

20 jaanuariks 2020 peavad olema esitatud kõik lähteseisukohad linna parkimistingimustele, rohealadele, tehtud keskkonnauuringud ja valmis saama suurlinna üldplaneeringu eskiis.

Planeerimisosakonna juhid lubasid esimesel võimalusel palju vaidlusi tekitanud Jannseni tänava sadama-ala ümber muutmist väikeelamumaaks, kuna juba varem oli üldplaneeringu järgi sadamarajatised ja raskeveokid planeeritud elamualade lähedusest välja viia, linna äärepiirkondadesse.

Linnaametnikud andsid lubaduse kõik kogukonna poolt tehtud ettepanekud arvesse võtta, kuid arutelu sellel teemal ei algata.

Kohale tulnutel olid linna planeerimisametijuhtidele ka mõned pretensioonid, märkamata ei ole jäänud detailplaneeringute haljastuse ja rohealade pidevat vähendamistki. Toonitati, et kesklinna piirkonnas lubatakse pidevalt suurendada ehitustihedust, kuid seda rohealade ja haljastuse arvelt, tuletades meelde, et sellega rikutakse seni kehtivat linna üldplaneeringut.

Ilmnes ka karm tõsiasi, et 70% detailplaneeringutest läheb üldplaneeringuga vastuollu, ehk väikeplaneeringutega muudetakse pidevalt linna tuleviku visiooni ja üldplaneeringut. Planeerimisameti juhid lubasid kindlameelselt, et edaspidi uue kehtestatava üldplaneeringuga seda enam ei juhtu.

Ümarlaual selgus ka kalmistute renoveerimisvajadus, kalmistute vanad ja ohtlikud puud võetakse maha ja uuendatakse kalmistute haljastust.

Metsakalmistule on lisaks plaanis rajada urnisein ja tuhapuisteala.

Vana Pärnu kalmistul räägiti vajadusest alustatada renoveerimisega, eemaldada soovitakse sealgi murduvate okste tõttu vana kõrghaljastus. Sisse vajuva jõekalda osas pigem hoiduti esialgsete hinnangute andmisest, sest sealsed uuringud on alles tegemata.

Teada on, et Sauga jõe poolt ehitustööde teostamine läheb oluliselt kallimaks, kui seda oleks maismaa kaudu tehtav. Umbmäärane hinnang anti ümarlaual ainult varisenud kalda arvatava töödemaksumuse kohta, mis ulatuvat pea 2,5 miljoni euroni. Kui palju punnseina ja betooni Vana Pärnu kalmistu jõepoolne osa tegelikult vajab ja mis see maksma läheb, selgub tulevikus võetud hinnapakkumiste kaudu.

Linnavolinik Edmond Penu ettepanekul anti soovitus linnavalitsuse heakorra ja kalmistuteenistusele, võtta hinnapakkumised Vana-Pärnu kalmistu jõepoolse kalda kindlustamiseks. Hinnapakkumiste võtmise lõplik eesmärk on lõpetada spekulatsioonid Vana Pärnu kalmistu kalda vajumise ümber ja soov teada saada täpne kaldakindlustustööde maksumus. Ühtlasi, korraldada ehitustööde maksumuse planeerimine linnaeelarves ja lõpetada võimalikult kiiresti kriisisituatsioon Vana Pärnu kalmistul.

Juhtivspetsialist Karmo Näkk seda ka lubas.

Kohal viibinutest kogukonna liikumise aktiivsed toetajad Siimo Lopsik ja Edmond Penu.

Hea lugeja!

Sa hoiad käes täiesti uut Eestimaa Konservatiivse Rahvaerakonna Pärnumaa ringkonna ajalehte. Lehe koostajaks ning väljaandjaks on EKRE Pärnumaa ringkonna juhatus.

Miks selline ajaleht on ellu kutsutud? Igapäevaselt ilmub ju maakonnaleht, kord kvartalis on Sinu postkastis Konservatiivide “ Vaba sõna“ ja nüüd veel üks?

Me soovime, et Sa oleks edaspidi paremini informeeritud sellest, mis Pärnumaal toimub, millega tegelevad meie erakonna ja omavalitsuste volikogude valitud liikmed. Seda just nimelt Pärnumaal. Üleriigilist kajastust leiab piisavalt, kuid maakonna tegemised kipuvad varju jääma. Seda puudujääki me asume nüüd parandama.

Valisime infokandjaks paberlehe. Võrreldes Interneti ja sotsiaalmeedia kanalitega on kahtlemata tegemist kõige kohmakama ja aeglasema info edastamise viisiga, aga me teadvustame endale, et kõikjal ei pruugi olla internetiühendust, arvuteid või tarku nutitelefone. Paberleht aga jõuab kõikjale, kus on postkast ja järelikult ka inimene.

Proovime esialgu anda välja ühe ajalehe kvartalis. Anname ülevaate EKRE Pärnumaa ringkonna juhatuse ja osakondade tööst ning tulevikuplaanidest, erakonna tulevastest üritustest.

Riigikogus töötab praegu 19 ja valitsuses 5 EKRE liiget. Püüame saada igakuiselt nende kaudu teavet riigi juhtimise päevateemadest. Kajastame ka nii Pärnu linna, osavaldade kui Pärnumaa valdade volikogudes tehtavat. Anname teada laiemat huvi pakkuvatest algatatud eelnõudest ja arupärimistest ning kindlasti räägime ka tulemustest.

Selgitame lähemalt päevakajalisi teemasid ja EKRE seisukohti antud juhtumites, sest paraku sageli peavoolumeedia ei taha meie inimeste kirjutisi avaldada ja meie soovime kirjutada asjadest nii, nagu need tegelikult on.

Võimaluse kaasa rääkida saavad ka noored, et kirjutada oma mõtetest, soovidest ja unistustest.

Väga oodatud on lugejate kaastööd ja kirjad kohtadel toimuvast. Nii nagu meie soovime jagada Sinuga oma seisukohti ja nende tagamaid, ootame suure huviga ka teavet kogu maakonnas juhtuvast. Mis toimub meie linnades ja külades? Mis on hästi? Halvasti? Jaga oma rõõme ja muresid ka teistega.

Meie ajaleht levib erakonna liikmete toel ja vabal tahtel. Aita Sinagi kaasa lehe levitamisele ja sisukaks muutmisele! Lehte saab alati meie kontorist, kui tuled, võta rohkem kaasa ja pista mõni ka naabri postkasti.

EKRE juhatuse nimel Imre Baumann

Piltuudis

 Volikogu liikme ainuõigus ei ole vaid rahva raha eest lasta valmis ehitada objekte mille valmimise järel end ajalukku jäädvustada ! Vahel võiks olla mõne objekti korrastamises eeskujuks kogukonnale . Täna Punapargi vabadussõja ausamba platsi korrastamine.

Margus Kukk

PEETER HELME: AJAKIRJANIKUD ON ALAMAKSTUD, POOLIKU HARIDUSEGA JA ÜLETÖÖTANUD SELTSKOND, KEDA JUHIB VASAKLIBERAALNE KAMBAVAIM

Postimehe peatoimetaja kohalt lahkunud Peeter Helme kirjutab ERR-i kommentaaris ajakirjandusest ja ajakirjanduse vabadusest ning leiab, et probleem algab ajakirjanikest, kes on “tihti alamakstud ja ületöötanud, sageli pooliku haridusega, kergesti väljavahetatav, üldjuhul erilise karjääriperspektiivita seltskond”.

Peeter Helme: “See on kehv kombinatsioon, milles segunevad korraga ülbus ja üleolevus ning hirm ja alaväärsus – sisimas ju tunnetatakse oma ajalikkust-ajutisust ja madalat hinda. Edasi aitab elada eelkõige tugev küünarnukitunne. Et mitte öelda: kambavaim.

Nagu teame juba keskajast, pole see paraku parim vabaduse garant. Toona piirasid kaupmeeste ja käsitööliste ühendused vaba konkurentsi ja ideede levikut, takistades viimaks elu edenemist, olles samas võimsaks kõlakojaks oma eesõiguste ja arusaamade propageerimisel keskaegses linnas.

Seejuures muidugi vältides-välistades kõiki ja kõike, kes võinuks nende positsiooni ohustada. Seda hetkeni, mil tsunftid muutusid ise dinosaurusteks, kelle pühkis enda teelt pead tõstev vaba turu ettevõtlik vaim.”

Helme lisab: “Eesti ajakirjanduse hetkeolukord on jabur, sest tsunftiks pole ju omanikering – selle poolega on meil suht-koht korras, keegi ei takista uusi väljaandeid loomast, mingitest kartellilepetest ei saa rääkidagi. Tsensuur, mõttevahetuse piiramine tuleb toimetustest ning soovides tõeliselt vaba arutelu, ei saagi enam päriselt loota traditsioonilisele ajakirjandusele: seal määrab tooni ajakirjandustsunfti vasakliberaalne sisekokkulepe”.

TEATUD "VÄHEMUSGRUPPE" KIRJELDAVA SÕNA "SOOSANT" MÕTLES VÄLJA KIVISILDNIK. SEST MIS MUUD VIIDATUD VÄHEMUSGRUPID ON KUI SANDID - NEILE EI TOHI MIDAGI HALVASTI ÖELDA, NEID PEAB IGAL VÕIMALIKUL JUHUL PIDAMA RIIGI POOLT ÜLAL JA SOOVAHETUSE PÄHE VÕTNUD INIMENE ON TÄHTSAM KUI PALJULAPSELINE PERE, KIRJUTAB KAROL KALLAS OBJEKTIIVIS

Täna on arukate inimeste kurvastuseks käes aeg, kus ühiskonnas üritatakse ümber pöörata ühekorraga väga palju jõgesid. Olukord on hirmutavalt tuhatüheksasadakaheksakümmendnelilik ja nii kui Orwelli raamatus, on oluline ühiskonna muutmise abivahend uuskeel. Uuskeele üheks tähtsamaks eesmärgiks on “imelike” ja tavakogemuse kohaselt väärate asjade kamuflaaž. Tõde on vale, kurjus on headus ja nii edasi.

Normaalne inimene peaks saama aru, et ratastoolis inimese kallal füüsilise vägivalla tarvitamine ei ole tore ja vaimse invaliidi solvamine pole kuidagi väärikas. Kui tänavatel sante pekstakse ja vaimselt “õnnistatuid” mõnitatakse, siis on riigil mujal kordades suuremaid muresid kui ainult antisandivägivald.

Tõe valeks ja sõja rahuks kirjutamise juures on vältimatuks abivahendiks uuskeel. Uuskeel ei tähenda ainult uute sõnade väljamõtlemist vaid ka olemasolevatele sõnadele uue tähenduse andmist. Üheks selliseks Hea Uue Ilma ehitamise uuskeelseks nurgakiviks on kuidas nomenklatuuri ja nende järgijate arust on ühe ja sama tähenduse saanud sõnad “liberaalsus” ja “progressiusk”.

Lootusetult on sassis, kes on liberaal ja kes progressiiv. Kui liberaalsuse algses ja õiges mõttes tähendab vabadus vastutust – iga inimese nahk on turul –, siis progressiivide arus võib inimene valetada, varastada ja olla täpselt nii ebamoraalne kui pähe tuleb, peaasi kui usutakse õigeid asju.

Kõik arukad inimesed on liberaalid. Selle sõna õiges, algses mõttes. Arukus tähendab sõna- ja arvamusvabaduse ning avatud, meritokraatliku poliitika ehk päris demokraatia pooldamist. Liberaal on lühidalt inimene, kes elab ise ja laseb teistel elada.

Progressiiv on seevastu Lenini, Mao, Pol-Poti ja Hitleri sarnane tegelane, kes arvab, et inimesed on oma kolmesaja tuhande aastase ajaloo (ametliku ajalooteaduse järele) jooksul kõik valesti teinud ja ehk alles Feuerbach ning Marx hakkasid hoiduma, kuidas asju õigesti teha. Lõplikult sai “asi” selgeks muidugi 1968. aastal ja suure marsi läbi institutsioonide kirsiks progressi usutordil on Obama ametiaeg.

Progressiivide arust tuleb inimesi õigesti elama sundida ja selle “kirsi” käes siputame ka siin meie oma “koosolemise” seadusega.

Oleks siis, et progressiusulised piirduksid ainult poliitikaga. Aga ei – ette on võetud radikaalne Loodu ja Looduse muutmise projekt. Nii nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus voolasid jõed vales suunas, nii on ka inimeste kaks sugu progressiivide jaoks liiga vähe.

Oleks siis nii, et täiskasvanud inimesed ajavad omakeskis omi asju ja lasevad teistel elada. Suured inimesed, kui neil selleks on raha ja tahtmist, võivad oma naha viia täpselt sellisele turule kuhu soovivad. Aga sihikule on võetud ka lapsed.

Saksamaal võetakse ilmselt lähiajal vastu seadus, mis karistab vanemaid selle eest kui need viivad oma soomuutmise või omasooiharuse pähe võtnud lapse psühholoogi juurde. Nii ka meie maarjamaises vabariigis on suur osa viimase aja progressiusuliste lärmist löödud selle peale kuna SAPTK arvab, et “õrnas” eas noorte seas tuhande soo propaganda tegemine pole mitte kuidagi tore.

Allakirjutanu on puberteedieas üle elanud ühe sekti ja käitunud tavamõistuse kohaselt päris hullumeelselt. Lastel ja noortel ei käi kõik asjad terve aru järele ning neid on märksa kergem mõjutada kui täiskasvanuid. Eestis õnneks pole vastu vanemate tahtmist laste soomuutmise juhtumeid teada, kuid USA statistika väidab, et nooruses soomuutmishormoone söönud inimestest 90+ protsenti kahetsevad seda hiljem kibedalt.

Traditsiooniline pere on olnud ilmselt nii enne kui terve inimtsivilisatsiooni aja ühiskonna tugisammas. Samasooliste abielud, soovahetusoperatsioonid seevastu pole mitte kuidagi lindy. Kui allakirjutanu arust võiks kultuuriklubi ehitada kuhugi küla keskele, siis kõigest hoolimata pole radikaalsed ühiskonna põhialuseid raputavad otsused mitte kunagi õigustatud. Inimloomus on nagu loodusseadus ja selle vastu õudustäratava progressiivse ideoloogia peale takka üles lüüa on äärmine rumalus.

Olgu ka siinkohal taaskord kinnitatud, et keegi ei vihka erineva seksuaalse iharuse pärast kedagi ega taha kedagi ära süüa. Kõik põhjused on lihtsalt arvata, et nii nagu igal hommikul tõuseb päike, on loodus kahesooline. Suured inimesed elagu nii kuis tahavad ja lasku teistel elada – viimase hulka kuulub ka reegel, et võõraid lapsi ei tohi manipuleerida.

Kui algselt räägitakse, et soosandid tahavad ainult erinevusi tutvustada, siis – Saksamaa ja USA California osariigi näitel – jõuab see alati kuidagi selleni, et vanemad ei tohi sekkuda, kui näiteks 12-aastane poiss võtab pähe, et ta tahab tüdrukuks saada. Samas Californias, mida peetakse Ameerika Ühendriikide kõige liberaalsemaks osariigiks, algas ühiskonna mitmekesistamine samuti samasooliste kooselu seadustamisega – sest kes see ikka nii julm on, et teistele õnne keelata …

Ühendkuningriigis on transukuninganna solvamine raskem kuritegu kui kaupluse segipeksmine

Progressiivid pole kanda maha saanud mitte ainult Saksamaa valitsuses. Tänu leiboristide innukusele on jõutud ka Ühendkuningriigis sinnamaani, et alates 2020. aasta esimesest jaanuarist karistatakse soosantide – ehk siis teiste sõnadega LGBT, transsooliste, omasooiharate jne – pihta suunatuid “vihakuritegusid” rängemate vanglakaristustega kui varavastaseid seaduserikkumisi. Ehk siis mõne kaubamaja segipeksmine elik mõnelt araabia printsilt Maserati ärandamine on väiksem kuritegu kui mõne transukuninganna solvamine.

Ühendkuningriigi seaduseandjad jõudsid sellise otsuseni, kui mingitest uuringutest selgus, et transuvastaste vihakuridegude hulk on hakanud peale 2017. aastat vohama ja selliseid üleastumisi registreeritakse täna 37 protsendi võrra toonasest rohkem.

Uutes kohtumõistmise eeskirjades nähakse ette senisest rangemad karistused transu- ja omasooiharate pelgurluse ning mõistmatuse eest. Näiteks soosantide kogukonna vastase ässitamise eest on ette nähtud kuue kuuline vangistus.

Kuna viimasel ajal on väidetavalt kasvanud teatud vähemusgruppide vastane sallimatus, on kohtunikele antud käsk karistuste võimendamiseks. Soosantide pihta käivate nõndanimetatud “vihakuritegude” eest võib aga uute reeglite järele määrata kuni kuue aasta pikkuse vanglakaristuse.

Selliste soosantide vastastaste “vihakuritegude” karistuste suurendamine näitab Ühendkuningriigi seadusemõistmise jämedat kahepalgelisust. Näiteks vägistamisdžihaadi osalised on paljudel juhtudel pääsenud piltlikult öeldes nähvakaga näppude pihta, samas kui poliitiliselt ebakorrektsete märkuste tegemise eest määratakse täiemõõduline vanglakaristus. Vast tuntuimaks sellise kohtumõistmise variserluse märtriks on viimasel ajal olnud Tommy Robinson.

Või teine selline näide: käesoleva aasta alguses arreteeriti näiteks üks katoliiklasest viie lapse ema, kuna too oli kedagi sotsiaalmeedias valesoostanud.

Ühiskonda pööratakse ümber uuskeelega, millele saab vastu seista uuskeelega.

Ühiskondlikku keelepruuki ilmub pea iga päev vähem või rohkem olulisi uuskeelseid termineid. Näiteks kui paljud inimesed teadsid aasta-kaks tagasi sellist sõna nagu “intersektsionalism”?

Või kui paljud seda tänagi teavad?

Nii nagu arstiteaduses aetakse ühte saatanat välja teisega (mis näiteks need antibiootikumid muud on kui puhas mürk), nii tuleb ka ühiskonda ümberehitava ebainimliku uuskeelega sõdida inimliku “uuskeelega”. Väidetavalt “on sõna vaba” ja oma uuskeel on nagu demokraatia ning inimõigused – alati hea. Vähemalt võib progressiivide uuskeele-agarusest nii aru saada.

(:

(:) kivisildnik küsis hiljutises arvamusloos, kas omasooiharad inimesed on nõrgad? See, millist kõikehõlmavat hellust nad – vähemalt neist teatud häälekas osa – omale nõuavad, paraku kinnitab seda.

Katoliiklased on samuti vähemus. Meie prokuratuur on otsustanud, et Varro Vooglaiu mõnitamine rahvusringhäälingus on igati aktsepteeritav tegevus. Mille peale küsiks, kas rahvusringhäälingus tuleks soosante aasiv huumorisaade kõne alla? Härra Pakosta ja “inimõiguslaste” seakisa ei jõuaks keegi ära kuulata kui selline asi mingil põhjusel juhtuma peaks.

Rahvusringhäälingu “vaba sõna” teiseks näiteks olgu tõsiasi, et kui selles “majas” võib töötada üdini sotsiaaldemokraadist inimene, kes veel mõned aastad tagasi kaitses lõvina tintla eest ebamoraalset lätlasemeest, siis käesoleva arvamuse autoriga lõpetati koostöö, kuna ma julgesin kahelda ÜRO ning Euroopa Liidu mõttekuses ning pean meie “Inimõiguste” Keskuse tegevust inimõiguste pilastamiseks. Teisitimõtlejate eetrist kustutamisele on antud isegi nimi: konservatiivide deplatvormimine.

Elik rahvusringhäälingu kaastöö nõuab progressiivset roimstoppi.

Teatud “vähemusgruppe” kirjeldava sõna “soosant” mõtles välja (:)kivisildnik. Sest mis muud viidatud vähemusgrupid on kui sandid – neile ei tohi midagi halvasti öelda, neid peab igal võimalikul juhul pidama riigi poolt ülal ja soovahetuse pähe võtnud inimene on tähtsam kui paljulapseline pere.

Ja kõik selliste “vähemuste” veidrused on looritatud peene uuskeelega. Kui (:)kivisildnik küsib, kas omasooiharad on nõrgad – sandid –, siis samamoodi jooksevad meil mardipäeval, 10. novembril, ringi mardisandid. Soosantidelgi on üle ilma palju erinevaid “uhkuse” päevi.

Ilmaasjata ei räägita “vähemuste häälekast terrorist”. Tavaliselt pole häälekate vähemustega ka mingit mõtet vaielda. Uus-uuskeel toimib inimeste meeltes paremini.

Nii ka sõnad, mida seni pole olemas olnud, ei saa olla ka kuidagi “vihased”.

Hea Uue Ilma progressiivsetest veidrustest on keeruline aru saada. Inimest peaks normaalsel juhul määratlema see, mis on kahe kõrva, mitte kahe jala vahel. Midagi on väga katki juhul, kui saavutuseks loetakse, kes kellega ja kuidas magab. Sellised “saavutused” on rumalad.

https://objektiiv.ee/kas-soosante-peab-armastama-nagu.../

MORAALSUS ON KÕIGE ALUS JA VUNDAMENT

See on tuim fakt.

Seda on teatud pikka aega ja selle järgi elades on ka ühiskonnal suurem lootus saada hästi hakkama.

Kui koolides oli veel usuõpetus, siis sai inimene oma vundamendi sealt. Piibel õpetab, mis on hea ja mis on halb.

Kas praegu on mingigi aine koolis, mis annaks lastele need teadmised, et mida on õige teha ja mida mitte?

Ara varasta!

Ära valeta!

Sa ei tohi tappa!

Jne...

Kas mitte siit asi ei algagi? Ära valeta...

Tuleb Liisa Pakosta sugune ja valetab.

Kuidas on homod ühiskonna nõrgeim lüli?

Kas nad ei saa iseendaga hakkama? Kas nad ei ole funktsionaalsed, kui nad peavad oma tööülesandeid täitma? Neid küsimusi on kohe terve rida ja kõige lõppu siin veel selline küsimus, et milleks peab kedagi läbi tema koituseelistuse tunnustama?

Miks sa Liisa Pakosta ei lase olla homoinimesel väärikas? Miks sa teed temast hälviku? Kui sa neid ei salli, siis ütlegi nii, mitte ära hakka kutsuma neile avalikku vihkamist kaela, enda häbituid valesid levitades!

Ega see ei olegi ju normaalsus ja nii mõnedki neist teavad seda ise ka, aga selliselt vägisi neile tähelepanu ja armastust välja pressides ei saagi tekitada midagi muud peale konflikti.

Oudekki Loone on teine samasugune kana mõtlemisega (või siis saatanlikult õel) tegelane, kes võttis kätte ja hakkas normaalsuse eest võitlevat Silver Kuusikut avalikult si#apeaks sõimama.

Inimesed, kes neid ideid järgivad, võiksid arvestada, et see on ühe suunaga tänav, mis lõpeb katastroofiga.

Maailm on suur ja ruumi on siin kõigile.

Lase homol olla!

Tal on põhimõtteliselt ilmselt võimalik oma elu elada lõpuni ja omada seejuures mingit väärikust, kui seda aktivistide poolt pidevalt ribadeks ei tõmmataks.

Inimene võib olla lihtsalt hea keevitaja, või muusik, või kirjanik....mitte ilmtingimata homokeevitaja, homomuusik, või homokirjanik.

Ei ole vaja hävitada tema olemust läbi selle, et eelkõige demonstreerida tema seksuaalseid kalduvusi. See peaks olema privaatne teema. See ei tähenda kaugeltki, et ta on nüüd "kapis". Kas heteroinimesed on siis kogu aega "kapis"? Keegi neist ei kerkle sellega, et: "Mulle meeldib naist panna", või vastupidi.

Ärge hävitage normaalsust!

Ärge hävitage moraalsust!

Praegu on kõige suuremad silmakirjateenrid just see seltskond, kes nö homoõiguste eest seisavad.

Silmakirjateenrid ja konflikti süütenöörid. Märgake neid ja tundke nad ära!

Ei hakka ennem ühiskonnas midagi paremaks muutuma, kui sellised inimesed on pildilt kaotatud.

EKRE Pärnumaa juhatuse liige

Lauri Jürgenson

Fotod: Google

ÕRDÕIGUSVOLINIK LIISA PAKOSTA KÄIS PÄRNU LINNA ELANIKE ÄHVARDAMAS KARISTUSE JA VANGLAGA?

Selline on Pärnu Postimehe tase!

Postimehe ideoloogiatöötajad teevad ennastsalgamatut tööd, et linnakodanike diskrimineerimine jätkuks.

Panna ajalehe paberversioonis kaks artiklit esikaanel kokku et luua seoseid ning jätta lugejatele asjadest väärarusaam. Läbi selle köetakse ajaleheveergudel hirmu inimeste hulgas, kes on selgelt LGBT riikliku rahastamise vastu. Kaugeltki mitte ei ole sellise propaganda vastu olemine kuidagi karistatav, küll aga on võrdõigusvoliniku Eesti kodanike ja Pärnu linna inimeste vanglaga ähvardamine vihakõne ja otsene ähvardamine!

Pakosta kutsus Pärnu volinike ette etlema volikogu esimees Andres Metsoja (IRL)